estwärts

Kuigi kolmapäev 20. august, on Eestis riigipüha, kasutame vihmata hommikut, et edasi töötada. Käimla-ehituse juures lõpetab Tobias vundamendi ja valmistab ette väikese raamistiku maja paigaldamiseks.

Peamajas tegeleb Klaas samuti vundamentide parandamisega, kuid siin on eesmärgiks stabiliseerida sein, mis oli hakkanud vajuma. Kõik läheb kiiresti ja kuna ta on niikuinii peamajas töös, parandab ta ka katuseplaadi, mis eelmisel talvel tormis lahti tuli.

Peamaja ümbruses on täna väga lärmakas. Mõned masinad, mille oleme laenanud, tuleb homme treileriga Saksamaale tagasi viia ja tahame neid veel kord hästi ära kasutada. Seetõttu langetab Lola mootorsaega veel mõned elupuud. Et tihedalt kasvanud puud ka korralikult langeksid, mängime puudega köievedu ja võidame.

Elupuude tagant avastame taas uue maatüki. Tasapisi ilmuvad nähtavale mõned õunapuud, mis on suutnud teiste puude varjus ellu jääda. Need tahame järgnevatel päevadel lõigata. Et jalad seal liiga märjaks ei saaks, lõikab Stephan ala puude all puhtaks.

Kuna meie peakokk soovib täna pühal vaba päeva võtta, võtavad Petra ja Nils köögi üle ja valmistavad meile maitsva lõunasöögi, mida saame lõpuks ometi ilma vihmata lauas süüa.

Pärast lõunat alustab Marvin, kes eile õhtul siiski meie juures ööbis ja ka hommikul meiega koos töötas, meie uue külalisteraamatu kasutamist. Raamatu on Anne ise köitnud ja see on tõesti suurepärane. Meil on hea meel, et saame sinna koguda palju ilusaid mälestusi. Kui te peaksite kunagi siinkandis viibima…

Pärastlõunal sõidame Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva puhul lähedal asuvasse Uhtnasse üritusele, kus mõned meist käisid ka eelmisel aastal. Lisaks lühikestele sõnavõttudele on seal tantsuetteasted ja ühislaulmine. Krista klassikaaslane tantsib kaasa ja meilt küsitakse, kas soovime tantsijatega pilti teha, sest meid tunnistati kohe „sakslasteks”. Veidi enne ürituse lõppu hakkab sadama, kuid eestlased on selgelt paremini ette valmistunud kui meie ja kõik panevad kiiresti oma ponchod selga või võtavad vihmavarjud välja. Programm jätkub ilma katkestusteta.

Pärast üritust tahame veel Eesti külakiigul kiikuda. Sellist tüüpi kiigust oleme teile siin blogis juba kaks aastat tagasi rääkinud. Need on suured ruudukujulised kiiged, millel saab kiikuda kuni 10 inimesega, mõnikord isegi rohkem. Seetõttu sõidame Kristaga Põlula mõisa, sest seal oli vähemalt kunagi selline kiik olnud. Meie jaoks on see külastus igal juhul põnev, sest Rihula kuulus kunagi sellele mõisale. Pärast balti sakslaste aega kasutati hoonet pikka aega koolina ja ka Krista käis siin koolis. Täna on kinnistu eramaa, aga me julgeme siiski piiluda aia taha ja avastame kahjuks, et kiik ei ole enam alles. Selle asemel imetleme endise piiritusetehase kõrget korstnat.

Tagasi Rihulas veedab Krista meiega veel pärastlõuna, pärast seda, kui ta on Marjult kahe taldrikutäie kiluvõileibu toonud. Neid süüakse traditsiooniliselt mõlemal Eesti riiklikul pühadel. Kilud on selleks soolatud, mitte õlis marineeritud, nagu meil Saksamaal tavaks.

Neljapäev algab veidi kaootiliselt. Meie tavapärase hommikuringi asemel lähevad kõik laiali, sest Klaas, Anna ja Jolie, kes viivad auto tagasi, tahavad varakult teele asuda. Enne seda tuleb veel viimased asjad pakkida ja koorem kindlustada. Ka Sören ja Nils asuvad teele ja sõidavad esimesed kilomeetrid autoga kaasa, enne kui jätkavad reisi Tallinna suunas. Me saadame need viis sõpra teele ja oleme nüüd märgatavalt väiksemaks gruppiks jäänud.

See ei tähenda aga, et nüüd enam midagi ei toimu. Petra näiteks tegeleb hoolimata lahkumise valust oksakääride ja saega meie õue mitmesuguste õunapuudega, mida pole ammu enam lõigatud ja mis on seetõttu üsna tihedad. Elupuude langetamisega oleme paljastanud rohkem õunapuid, kui sel aastal realistlikult lõigata on võimalik, kuid esimesed on nüüd jälle vormis. Loodame, et järgmisel aastal on õunasaak rikkalik, kuna sel aastal oleme saagist veidi pettunud.

Akende töökodas läheb samuti edasi: vahelduva koosseisuga on paljud meist juba teinud praktika Anna juures akende restaureerimisel. Esialgu valmis akende kuhi kasvab igatahes pidevalt. Kuna aknakitt peab aga mitu nädalat kuivama, enne kui seda üle värvida saab, peame kittitud aknad kuni järgmise talgudeni ladustama, et neile järgmisel aastal värvikiht peale kanda.

Neljapäeva pärastlõunal on kavas veel üks väljasõit, mille Krista meie jaoks korraldanud on. Kaheksa meist suunduvad allika poole, kust me alati oma joogivee võtame. Seal on meil kokku lepitud kohtumine lähedal asuva Põlula kalakasvatusjaama juhatajaga, kes selgitab meile esmalt, et me seisame ühe Eesti kõige tootlikuma allika juures, mis annab sekundis umbes 440 liitrit vett. Uskumatu! Edasi suundume kalakasvandusse, mis kuulub RMK´le ja tegeleb ainult looduskaitsega. Siin ei kasvatata kalasid kaubanduslikul eesmärgil, vaid kasvatatakse noorkalu, et toetada kohalikke kalapopulatsioone, ja lastakse need loodusesse. Programmi kuuluvad praegu peamiselt lõhe, forell, Läänemere tuur ja Ebapärlikarbid, mis kasvavad siin mõnikord mitu aastat võimalikult looduslähedastes tingimustes, kuni nad lõpuks loodusesse vabastatakse. Kasvatamine toimub nii mitmes suures hallis kalade akvaariumidega kui ka väljas kalatiikides, mida omakorda toidab allikavesi. Suur tänu selle suurepärase ekskursiooni eest, me õppisime palju!

Reedel äratab meid taas vihm ja meil võtab veidi kauem aega kui tavaliselt, kuni kõik on hommikusöögile kogunenud ja päev saab tõeliselt alata. Päikesepaiste tugevnemisega tõuseb ka motivatsioon ja me asume ehitusplatsidele, teades hästi, et tõenäoliselt hakkab keskpäeval jälle vihm tööd raskendama. Tobias, Jonas ja Stefan panevad paika kompostikäimla põhiraamistiku ja hakkavad väljastpoolt paigaldama vooderdust. Käimlaga kaasasolevale sirgele ventilatsioonitorule lisavad nad veel kaks 90-kraadist nurgatükki, et väljatõmmatav õhk saaks majaküljel väljapoole suunata ja katust ei oleks vaja läbi lõigata. Aegamisi hakkab paistma, et see asi ei ole mitte ainult funktsionaalne, vaid sobib ka visuaalselt hästi meie talukompleksi.

Sagedaste vihmasadude tõttu saab meie pesu väljas pidevalt märjaks. Seetõttu on aeg katusealune pesunöör paigaldada. Eelmisel aastal olime pesunöörid küünis kinni pannud. Praegu on see aga vihma ajal töökoht käimla ehitamiseks ja akende restaureerimiseks. Seega otsustasime, et nöörid tuleb üles riputada peamaja keldriauguga ruumi. See meenutas meile veel ühte ehitustööd: Tahtsime ehitada keldriaugule katte. Öeldud, tehtud. Basti võtab ülesande enda kanda ja ehitab päeva jooksul keldriaugule ideaalselt sobiva luugi. Nööride ülesriputamine on siis juba lihtne ülesanne.

Samal ajal võtavad Petra ja Anna aega, et mõelda lauda ja selle ümbruse võimalike kasutusviiside üle. On põnev ette kujutada, mis siin kõik võiks tekkida ja millised kasutusvõimalused on olemas. Seda tahame järgnevatel päevadel veelgi põhjalikumalt arutada.

Vaatamata viimaste päevade muutlikule ja suhteliselt külmale ilmale on siin ikka ja jälle eriti ilusaid hetki, mil saab nautida suurepäraseid päikeseloojanguid, langevaid tähti või võluvat hommikust udu. Ehk üllatab päike meid järgnevatel päevadel siiski ja kui mitte, siis oleme varustatud soojade riietega, teega, tekkidega ja tööga, mis aitab meid soojendada.