estwärts

„Köögis magab wandersell*, ära ehmata,” pomiseb unine hääl magamiskotist, kui Lola reede hommikul esimesena tõusma hakkab. Mumiseja on Hagen, kes eelmisel õhtul enne magamaminekut tahtis veel paar minutit tuld vaadata, kui äkki kostus pimedusest samme ja stiilne odavkaupluse liikumisanduriga päikesepaneeliga aialatern süttis eredalt põlema. Äkki seisis seal keset ööd wandersell Paul. See ei olnud täiesti ootamatu, Paul töötab praegu Helsingis ja on Antoni sõber. Me olime paar päeva tagasi teda külla kutsunud. Aga see, et ta keset ööd siia ilmub, on siiski muljetavaldav. Wandersellid reisivad traditsiooniliselt ilma mobiiltelefonita ja – nagu nimigi ütleb – ilma oma autota. „Kuidas sa siia üldse leidsid?” „Ma hääletasin Tallinnast ja vaatasin teel veel kord tähelepanelikult oma sõidukaaslase mobiiltelefoni.“ Arvestades, et lähim tee asub vähemalt 2 kilomeetri kaugusel metsas ja saabudes oli pime, on see üsna muljetavaldav. Hea, et olime teele paigutanud oma stiilse odava liikumisanduriga päikesepaneeliga aialambi valgussignaalina.

* Tõlkija märkus: Sõna „Wandergeselle” on raske tõlkida, siin on valitud sõna „wandersell”. „Wandergeselle“ on Saksamaal käsitööline, kes pärast oma väljaõpet reisib vähemalt kolm aastat kindlate reeglite järgi ja töötab erinevates ettevõtetes. Kaks nendest reeglitest on, et neil ei tohi olla mobiiltelefoni ja kui võimalik nad ei kuluta raha reisimiseks.

Paul, kes on samuti puusepp, on meile suureks abiks, sest reedel on meil plaanis teha mõned puutööd. Anton ja Lola hakkavad koos ehitama puidust kasti meie uutele gaasipliitidele. Oleme juba mitu päeva arutanud selle täpsema kujundust ja soovitud funktsioone. Pliidikast peab olema kasutatav nii lauana kui ka riiulina. Töökalt saetakse laudu ja hööveldatakse neid, enne kui kõik kastiks ja eemaldatavaks kaaneks kokku naelutatakse ja kruvitakse. Pliidi jalgadele tehakse kasti kaanele isegi peenikesed sooned, et pliidid seisaksid kindlalt. Oleme tulemusega kõik väga rahul!

Paul ja Hagen jälgivad seda põnevusega silmanurgast, kuid on küünis ametis SVT (sääskedevaba tsoon) projekti jätkamisega, mille jaoks eile eemaldati vahekorrus. Selgituseks: SVT koosneb põhiliselt tihedast, kuid eriti suurest võrgust, mida tulevikus kasutatakse sääskedevaba lõõgastumiseks, ühingu koosolekute pidamiseks ja sülearvutiga töötamiseks ( muideks, kui autor neid ridu kirjutab, istub ta juba lõpptulemuses). Peaaegu 40 kuupmeetrit tuleb niimoodi sääskedest vabastada. Kuid asi on detailides: me ei saa ju seda tundlikku võrku lihtsalt küüni seinale kinnitada. Loomulikult peame vana traditsiooni kohaselt küünis võimalikult keeruka köisjuhtimise paigaldama. Blogi lugejad mäletavad eelmise aasta täisautomaatset ekraani/kinokardina kombinatsiooni. Ka siin on kino takistuseks: et mitte takistada ekraani vaatamist, peab SVT võrk olema filmi näitamise ajal nii kõrgele tõstetav, et see ei ripuks ees. Selleks ehitavad Paul ja Hagen, aeg-ajalt Antoniga, kes hüppab pliidi ja SVT vahel edasi-tagasi, suure, kõrguse reguleeritava puitraami ja varustavad sääsevõrgu väikeste puitriibude ja raskustega, et see hiljem optimaalselt alla ripuks.

Ka Lukas ei istu käed rüpes, vaid valmistab vahepeal juuretisega rukki-segaleiba. See küpsetatakse Dutch Ovenis, mis on põhimõtteliselt raske malmist pott, mida eelsoojendatakse tules. Õige temperatuuri saavutamine nõuab kogemust, osavust ja veidi õnne. Kui lihtne oli eelmisel nädalal, kui saime peakontoris lihtsalt ahju sisse lülitada. Mõne aja pärast tekib ümberkaudsetel inimestel mitte ainult ebameeldiv tunne, vaid ka ebameeldiv lõhn tõuseb meile ninna. Dutch Oven oli ilmselt veidi liiga soe. Leib on alt must. Kuid esimese põlenud kihi all ilmub välja suurepärane juuretist rukkileib. Me naudime seda õhtusöögiks kartulisuppi ja hapukoorega. Ja nii palju võib ette öelda: järgmine leib õnnestub kaks päeva hiljem paremini!

Vahetult enne tööpäeva lõppu paneb Hagen kokku projekti, mille ta oli juba kodus ette valmistanud. Mitmete ise valmistatud adapterite abil ühendatakse esmalt meie taaskasutatud WiFi-ruuter, mis varem kuulus Potsdami Freifunk-võrku, powerbankiga. LED-id hakkavad vilkuma. Siis lisatakse veel mobiilne internetipulk ja kruvitakse külge kaks suurt antenni. Ja lõpuks, pärast veidi raputamist, SIM-kaardi sisestamist, taaskäivitamist ja pöidlad ristis hoidmist on laudas äkki WiFi. Aga ainult lühikest aega, siis kutsutakse sööma ja kõik pakitakse kiiresti kokku. Selle koha peal on meil väga halb levi ja antennile tuleb varsti leida optimaalne koht – tõenäoliselt võimalikult kõrgel.

Ja siis on äkki pühapäev. Täna oleme võtnud endale vaba päeva ja tahame külastada oma uusi naabreid jõest alavoolu. Veidi enne seda, kell 11, tuleb Krista esimest korda Tallinnast külla. Tore, et me kõik pärast aastat jälle kokku saame! Krista saab veel kord kiire ülevaate talust ja saab oma silmaga imetleda seda, millest siin blogis juba lugeda oli. Enne lahkumist saadame Pauli teele, kes peab esmaspäeval jälle tööle minema ja täna veel Helsingisse sõitma. Lühike, aga tore külaskäik!

Siis istuvad Krista ja Marju autosse ning Lukas, Lola, Hagen ja Klaas, kes saabus laupäeval, suunduvad jalgsi uute naabrite juurde. Neil on samuti ees ootamas üsna suur projekt. Nende majapidamisel on üsna suur maja, mis on juba elamiskõlblik, aga ka suured vanad kõrvalhooned. Eriti meeldib meile vana rehehoone. Selline maja on kaheks jagatud, nii et loomad ja inimesed said varem elada ühe katuse all. Rangelt võttes jookseb siiani mõni hiir katuse all ringi ja ka nirgid on siin ilmselt sagedased külalised. Mõne hoone puhul on veel palju teha, aga aed on juba väga ilus, seal on palju erinevaid taimi, lilli ja konni, kes aias ringi hüppavad. Istume kööki, joome kohvi ja sööme jälle kooki – täna Eesti meekooki – ning räägime kogu pärastlõuna meie projektidega seotud väljakutsetest. Alates elektri- ja veevarustusest kuni katkisete katuste ja puude hoolduseni on meil tõesti palju rääkida.

Pärast rahulikku, pikka päeva asume koduteele. Anton valmistab meile vürtsika chili sin carne’i, mida sööme loomulikult hapukooriga, ja niimoodi hakkab aegamisi rahu sisse tulema. Ühed pesevad nõusid, teised kirjutavad blogi ja pika jooksu klubi eksib põllul ära. Nüüd seame end mugavalt sisse. Kohtumiseni!