Juba alustame!
Eilne Eesti taasiseseisvuspäeva hommik tervitab meid särava päikesepaistega, mida mõned meist kasutavad hommikuse jalutuskäigu jaoks. Seejärel alustame päeva kõik koos rikkaliku hommikusöögiga: küüslaugu, riivitud juustu, majoneesi ja hapukoore segu, mida süüakse dipina koos leivakrõpsudega. See eestimaine „Mainzer Spundekäs“ versioon on väga maitsev, kui ei mõtle liiga kaua koostisosade üle. Pärast hilist hommikusööki alustame pühapäeva programmiga: Krista ja tema sugulased võtavad meid autoga peale ja me sõidame Rakvere lähedal asuvasse väikesesse Uhtna külla, kus pärastlõunal esinevad laululaval koorid ja rahvatantsurühmad. Peetakse kõnesid ja me ei saa palju aru, kuid meid tunnustatakse kiiresti kui uustulnukaid ja meid võetakse sõbralikult vastu.
Tagasi telgis pakib Marju, Krista ema, ootamatult välja kaks kandikut täis sinimustvalgeid kiluvõileibu: Pruun leib, või, munad, kilu, till ja kaunistuseks kurgitaime sinine õis. Lõpuks tehakse sugulastele pikem ringkäik värskelt niidetud õue peal. Pärast aastaid taas avatud uksed ja aknad tekitavad rõõmu.
Kuid see pole veel kõik, vaid meiega ühineb telgis kohvi joomiseks ka eriline külaline: Krista naaber Hanno, looduskaitsele spetsialiseerunud bioloog, räägib meile Eesti looduse eripäradest. Jalutuskäigul läbi ümbruskonna avastame mõned iseloomulikud heinamaad ja sood. Arutame looduskaitseküsimuste üle ja selle üle, kuidas saame Rihulast liigirikka elupaiga teha.
Eesti iseseisvusest ja eesti looduse mitmekesisusest võiksime kirjutada palju rohkem, kui siia blogisse mahub. Sellest kirjutame hea meelega põhjalikumad artiklid pärast talgud.
Tänane päev oli jälle ehitamisele pühendatud. Esmalt tuli aga üks viimaseid infrastruktuuri küsimustest lahendada: Me vajame elektrit! Krista on meile selleks juba muretsenud propaaniga töötava generaatori, mille saame pärast kiiret seadistamist käima. Meie elektritööriistade akud tänavad meid selle eest. Aga siis suundame täis jõuga tõeliselt tähtsate ehitusplatside juurde: Ait on vanast heinast puhastatud. Tolmune asi, õnneks on meil maskid kaasas! Lõpuks on jälle näha vundament, mille tahame varsti korda teha.
Ka elumaja saab natuke armastust. Palgid, mille me pühapäeval saeveskist tellisime, muutuvad tellinguteks, et saaksime lõpuks katust remontida. Päeva lõpuks on see juba ligipääsetav ja me näeme vigaseid kohti lähemalt.
Korrus allpool on kuulda koputamist. Auk katuses on ka sinna mõne aasta pärast oma jälje jätnud. Sisse tungiv vesi on kahjustanud lage, seinu ja põrandaid. Petra alustab seintega tegelemist ja krohvi maha löömist.
Ka õue peal tehakse edusamme: lisaks niitmistöödele ja puidu äravedamisele küüni ees, raiutakse vahetult enne tööpäeva lõppu kiiresti maha mõned majale liiga lähedal seisvad männid. Lola rõõmustab eeskujulikult langenud puu üle.
Pärast sündmusterohket päeva naudime jahedat suplust jões ja maitsvat õhtusööki. Vahetult enne õhtusöögikella helinat tuleb veel üks rõõmus üllatus: Marju ja üks sõber on leidnud metalliotsijaga kaks 50 meetri sügavusega vana kaevutoru. Homme arutame, kuidas neist vett välja saada. Varsti kohtumiseni!