estwärts

Kolmapäeva hommikul oleme ikka veel neljakesi. Anton, Hagen, Lola ja Lukas istuvad hommikusöögi lauas. Erinevalt eilsest on täna laual isegi kohv. Meie uued gaasipliidid ei olnud eile ilma gaasiballoonideta eriti kasulikud. Täna on meil olemas kõik vajalik köögivarustus, et valmistada täisväärtuslik hommikusöök koos soovitud kuuma joogiga. Pikk sõit on veel veidi luudes tunda, hea, et täna pole eriti suuri ehitustöid. Kõige olulisem ehitustöö algab kell 13, sest siis on meil Marju ja Jaaniga kokku lepitud, et veel kord korralikult tere öelda. Pakutakse kooki ja veel kord kohvi. Täna just õige! Kingituseks on meil kaasas mesi oma toodangust. Kes on meie blogi juba eelmisest aastast lugenud, teab, et mesi on Eestis väga hinnatud. Nagu eelmisel aastalgi, suhtleme me mitmes keeles korraga ja alati peab keegi tõlkima. Lola mõistab veidi eesti keelt, inglise keel töötab ka sageli ja Hagen oskab juhuslikult norra keelt, mida Marju ja Jaan veidi mõistavad. Kui tekib raskusi, aitab Georg, kes tõlgib inglise ja eesti keele vahel. Meid hoiatatakse, et sel aastal on palju karusid liikvel. See pole probleem, karud on õppinud hoidma distantsi ja Eestis pole ammu enam karude põhjustatud surmajuhtumeid olnud, ütleb endine metsnik Jaan. Sellest hoolimata tõlgitakse meile veel kohati väljas olevad hoiatussildid: väljas ei tohi jätta prügi ega toitu, aga meie seda niikuinii ei tee. Koerad tuleb hoida rihma otsas, muidugi, aga sel aastal pole meil koera kaasas. Karudega kokku puutudes ei tohi teeselda surnut. Meil poleks see ilmselt pähe tulnudki. Karudega kokku puutudes kehtib üldine reegel: jääge rahulikuks, hoidke silmsidet ja taganege rahulikult. Seejärel kuuleme veel üks karujutt vanadest aegadest, kus ehk kõiki neid reegleid järjekindlalt ei järgitud. Siiski lõppes see hästi. Õnneks!

Lukas, Hagen ja Georgil on pärastlõunal ees ootamas erimissioon. Inimene, keda me alati ainult „kaevumeheks” kutsume, tuleb paari päeva pärast kohale, et võtta veeproov meie eelmisel aastal avastatud kaevust. Seni tuleb vana vesi, mis on torus seisnud juba mitu aastakümmet, põhjalikult välja pumbata. Kahjuks ei piisa selleks käsipumbast. Sõidame esimesse poodi, aga seal pumbasid kahjuks ei ole. Teises poes, pumpade ja torustike spetsialisti juures, on pumbad küll olemas, aga millised: mõned sobivad meie vaid 10,5 cm laiuse kaevutoruga, aga on üsna kallid. Seevastu suudavad nad tõsta vett 150 m sügavusest ja tarbivad vastavalt palju elektrit. Ka siin oleme ilmselt vales kohas. Lõpuks leiame ehituspoest sobiva: väike elektripump, mis on isegi soodushinnaga! Ja mis parim, see tarbib nii vähe elektrit, et saame seda kasutada meie mobiilse aku abil. Oli juba mure, et peame kogu päeva töötama lärmava varugeneraatoriga. Õnnelikult sõidame koju vaid paar eurot vaesemana, kuid selle eest ühe pumba, vooliku ja tarvikute võrra rikkamana, täidame allikas kiiresti vett (seda ei pea me varsti enam tegema) ja hakkame meisterdama. Laseme oma uue ostu umbes 5 meetri sügavusele torusse. Samal ajal jälgime, et kaks nööri, voolik ja voolukaabel kitsas torus ei läheks sassi. Põneva ootusega ühendame pistikut, kostab müra ja zosch! Mõni sekund hiljem voolab voolikust välja selge vesi! Oleme vaimustunud ja kergendatud. Voolikust väljuv vesi lõhnab küll veidi väävli järele, aga meil on veel paar päeva aega, et vana vesi välja pumbata. Oleme põnevil, millise asjatundliku hinnangu annab kaevumees paari päeva pärast.

Ka Anton ja Lola ei olnud tegevusetu kogu selle aja jooksul. „Magazin”, meie tööriistade hoiuruum, on jälle korras. Ruumi sisenedes on kohe selge, kus millised kruvid asuvad ja kuhu tuleb sorteerida akutrellide kastid. Sarnane struktuur on nüüd ka köögitelgis ja saunamajas, kus hoiame (karukindlalt) meie varusid. On tore, et treilerid on lõpuks tühjad ja kõik pappkarbid on kadunud.

Tühja treileri kasutatakse neljapäeval kohe uue projekti jaoks. Oli ju see asi kaevupumba ja mobiilse akuga. Akudel on kahjuks, erinevalt näiteks elektrijaamadest, omadus, et nad lõpuks tühjaks saavad. Siin tuleb aga mängu juhus: Hagen oli niikuinii kavandanud paigaldada külmkapi, mobiiltelefonide ja sülearvutite jaoks kaks päikesepaneeli küüni seina. Nüüd on pidevalt töötav veepump lisanud veel ühe suure energiatarbija. Et meie päikesepaneele veelgi paremini ära kasutada, teeb Anton ettepaneku paigaldada need esialgu ajutiselt meie vabale treilerile, mida saab päikese poole pöörata. Järgnevateks päevadeks on estwärts e.V. saanud endale olulise treilerihoidja ameti, kes iga tunni järel treilerit nagu ülemõõdulist päikesekella optimaalselt suunab. Hagen peab lõpliku päikesepaneeli paigaldamisega veel paar päeva ootama. Pump pladistab vahepeal rõõmsalt edasi ja levitab lähemalt nuusutades ikka veel kergelt väävli lõhna mädanenud munade järele.

Täna alustame veel ühe suurema projektiga. Juba ettevalmistuskoosolekutel väljendati soovi luua sääskedevaba tsoon (SVT). Selleks ostsime nii suure sääsevõrgu, et see mahub meie küüni alles pärast ümberehitustöid. Vahekorrus peab minema! Eelmisel aastal oli see veel täis pääsukesi, kes aga sel aastal, nagu kavandatud, kolisid oma pääsukese lauale katuse alla. Tolmumaski kandes puhastatakse vahekorrus esmalt heina ja pääsukese väljaheidetest ning seejärel eemaldab Anton laua laua haaval. Mittekasutatavad jäägid lähevad otse lõkke peale.

Vahetult enne tööpäeva lõppu põgenevad Lola ja Lukas taas seenele: õhtusöögiks on kavas makaronid kukeseentega. Nagu eelmisel aastalgi, ei pea nad kaua otsima, et leida jalutuskäigu kaugusel terveid kukeseene kolooniaid. Maitsevate seente leidmine ja korjamine pole üldse probleem, kuid sääsed tunduvad täna olevat eriti agressiivsed! Kui nad täiesti sääskede poolt hammustatuna metsast tagasi tulevad, on nad siiski kogunud suure potitäie seeni. Kukeseenedega pastaroog söödetakse kergesti ära ja kui me just täis kõhuga tule äärde istuma hakkame, tulevad naabrid veel kord külla, et väikest talukülastust teha.