estwärts

Pärast seda, kui oleme viimastel nädalatel palju ära teinud ja alustanud mõningaid töid, peame nüüd viimaseid ehitustööd lõpule viima. Üheks päevaks toetavad meid Jolie ja Uli, kes teevad oma teel Tallinnast Tartusse peatust Rihulas. Nagu ülejäänud meie hilisvahetuse meeskonnast, on ka nemad sama entusiastlikud ja aitavad meie väikest gruppi viimaste tööde tegemisel. Näiteks Mille, Vera, Jakob ja Jolie panevad end kõvasti tööle puude koorimisega, et langetatud puudest saaks kahjurivaba suuremat ja väiksemat ehitusmaterjali.

Vähemalt sama oluline paistab olema põnev võistlus meie endaga kõige pikema kooritud kooririba saamiseks, mis on lõpuks üle 2 meetri pikkune!

Lõpuks teevad Uli, Lionel ja Mille tee pool asuva küüni ukse korda ja eelkõige ajutiselt lukustatavaks, et tuul ei saaks seda koos hingedega seinast välja tõmmata. Mõningase nuputamisega valmivad ühe hommikuga uued hinged, värava tiiva väikesed ümberehitused ja „värava stopperid“ nagu vastas asual väraval, et see ei saaks lahti kiigata.

Suur katuse ehitus küüni peal, millega on viimase nädala jooksul Tobias, Jakob ja Jorge palju tegelenud, on nüüd lõpuks valmis. Selle pärast saavad Jakob ja Jorge tellingud maha võtta. Pärast seda, kui olime hommikul selleks tööks tegelikult kolmandat inimest arvestanud, üllatasid nad meid järgmisel vaheajal sellega, et kõik on juba maha võetud ja ainult ära viimine on veel pooleli.

Aida ehitusplatsi tulemus on muljetavaldav - pärast seda, kui me teisipäeval kõik õue laiali pillutatud ehitusmaterjalid sorteerisime, ära koristasime või ära sõitsime, saab selgeks, mida oleme saavutanud. Hooned on ikka veel samad, mis neli nädalat tagasi, nad seisavad koos väikesel lagendikul Eesti endiselt päikesepaistelise taeva all. Aga rohelus, mille alla kõik on viimase kahe aastakümne jooksul vajunud, on tagasi lõigatud, paljastades esimesed nähtavad remonditööd.

Viimaste nädalate ülejääkide korrastamisel saame aru, kui palju siin on tehtud. Juba ainuüksi vanametalli kaal, mis vana puidu taaskasutamisel tekkis, on hämmastav ja isegi kui koristamine iseenesest on üks tüütumaid ülesandeid, võib see olla tõesti tore, kui selle taga on sellised lood.

On tore näha, et oleme suutnud lõpetada tööd nii hoonetes kui ka väljaspool. Kaks uhket lehisepuud saavad rohkem valgust, sest neid ümbritseb vähem elupuud ja kuuski, ning hoonetel on rohkem õhku, sest ka siin on taimestik paari meetri võrra tagasi lõigatud. Peamajas aitavad Tobiase poolt ümberehitatud ventilatsioonirestid hoida suuremaid loomi eemal ja samal ajal õhku majast läbi käima. Justkui õueala hingaks kergendatult sisse, on peamaja ees juba nädalavahetusest saadik sirgunud meie poole sügislille õied.

Teisipäevast kolmapäeva pärastlõunani asume tõesti tööle ja demonteerime laagri infrastruktuuri, sorteerime tööriistu, planeerime materjalide logistikat ja pakime kõik A-st Z-ni karpidesse ja kastidesse. Kui oleme lõpuks sauna kinni pannud ja Tobias on viimased naelad peamaja laudadesse sisse löönud, oleme kergendatud.

Lõpuks sõidame Marju ja Jaani juurde, kahjuks väikese hilinemisega, ning tähistame õnnestunud esimesed talgud Rihulas maitsvate suupistete ja alkoholivaba vahuveiniga. Joome televadele ja selle imelise koha Sirtsi soo ääres taaselustamisele.