estwärts

Nädalavahetusest hästi puhanuna ja motivatsioonist kantuna viia lõpule kõik võimalikud projektid, alustame järgmist nädalat. Eelkõige Tobi, kes isegi nädalavahetusel pühendas veidi tähelepanu välikäimlale, hakkab koos Jonasega kuulutama missiooni „käimla peab valmis saama”, mis hoiab neid mõlemaid kogu ülejäänud nädala tegevuses.

Meie üllatuseks leiab Anne jõudu, et hoolimata kõigist raskustest jätkata tööd peahoone akendega. Erinevate abistajate toel puhastatakse veel mõned viimased aknaraamid värvist. Värvi eemaldamino on tuntud oma halva lõhna poolest. Aknad kittitakse seejärel ja Anne on vahepeal muutunud selle osa aknatööde jaoks asendamatu spetsialistiks, sest keegi teine ei suuda enam ülevaadet hoida erinevatest, armastuse ja hoolikusega segatud ja sorteeritud kittikastidest. Neid on tekkinud katsetustel muuta poolkuivanud linaseemneõli kitti uuesti kasutatavaks. Vaatamata väljakutsetele on valmis akende virn märkimisväärselt kasvanud. Kaetame selle uhkelt kilega, et aknad talve hästi üle elaksid.

Muidu kehtib kõikjal moto: enam midagi alustada ei tohi, tuleb viia asju lõpule! Kõikjal lõpetatakse alustatud ehitustööd ja koristatakse. Eelkõige tuleb leida kuiv talvehoidlad langetatud elupuu tüvedele, mis veel õuel laiali on. Sellega tegelevad esmalt Lukas ja Janne, kes kannavad tüved küüni juurde uude puiduladu.

Koristamine ei takista meid aga teisipäeva õhtul rahulikult koos uute naabritega kohvi joomast ja pidulikult vastu võtmast kahe leheküljelist nimekirja eesti lauludest, mis on isegi aastakümnete kaupa sorteeritud. Saame selle vastutasuks meie nimekirja soovitustega saksa muusika kohta, mille koostasime oma viimasel külaskäigul keelevahetuse raames pühapäeval. Marianne Rosenbergist Die Ärzte’ini oli kõik olemas, muidugi mitte aastakümnete kaupa järjestatud. Meie iidülli häirib vaid aeg-ajalt ralli sõitja, kes on juba kogu päeva siin harjutamiseks ringe sõitnud. Igal juhul on meie mobiilne saun kinokogemuseks ideaalselt paigutatud.

Petra oli viimastel päevadel võtnud endale ülesandeks lõigata kõik õunapuud aias. Kolmapäeval lõpetab ta viimased tööd ja me kujutame ette oma tulevast telkimisala õunapuude vahel. Lõpuks vedavad Petra, Basti ja Stefan kõik oksad suure kuhja metsa serva, vähemalt peaaegu kõik. Mõned valitud surnud puuoksad viiakse otse järgmisele ehitusplatsile. Tegemist on tualettmaja sisekujunduse peenviimistlusega, mille kallal Basti ja Petra nüüd innukalt töötavad.

Puuduvad veel ukselingid ja võimalus uksi seestpoolt lukustada. Lingid ja lukk on kunstipäraselt valmistatud õunapuust, samuti tualettpaberihoidja ja riidepuud. Ka klassikaline süda uksel ei tohi puududa. Kuid mõlemal uksel süda oleks meie jaoks liiga igav. Seetõttu saab teine uks ekstravagantse liblika. Suurepäraselt sobivad ka meie improviseeritud kardinad, mis on valmistatud vanast vikerkaarevärvisest kleidist. Näeb moodne välja!

Kompostikäimla on peaaegu valmis, kui Tobi viimaste haamrilöökidega hirmuga avastab, et ka seal sees ei pääse ta täielikult äkitselt peale tulnud vihmast. Katus on liiga lame! Ja aega ei ole enam palju jäänud… Pärast lühikest pausi improviseeritakse: ta kinnitab esialgu katusele kile, et käimlat ajutiselt kuivalt hoida. Nüüd võib talv tulla, ja see on ka hea, sest vahepeal on saabunud kolmapäeva õhtu. Seitsme järelejäänud inimesega (Lola, Anne ja Lukas on kahjuks nädala jooksul lahkunud) istume nüüd lõkke ümber ja põletame käimla ehitamise puitjäägid. Nüüd koristatakse isegi kell kümme õhtul, olgugi et tegemist on vaid puitjääkidega. Kahjuks pole meil sel õhtul enam sooja telki enda ümber. Pärast pärastlõunast vihmasadu oleme selle maha võtnud. Aga suur on kergendus, et oleme selle Eestimaa muutliku ilma kiustest hoolimata kuivana pakkinud.

Neljapäeval jätkame koristamist. Jaan ja Georg tulevad treileriga ja kogu hommiku jooksul jooksevad kõik ringi, nagu keegi ei märkakski, et jälle sajab katkematult vihma. Ainult nägudest paistab igatsus päikesepaiste järele, mis pärastlõunal ka lõpuks saabub. Üllatuslikult oleme koristamisega nii kaugele jõudnud, et saame isegi mõelda viimasele ujumisele jõel ja blogiartiklile. Lisaks külastame viimast korda Marjut ja Jaani, et hüvasti jätta ja järgmiseks aastaks head aega soovida. Kasutame viimast õhtut talus, et hüvasti jätta Rihulast ja Kunda jõest, kuid mitte ilma järgmise aasta ootusteta. Meil on juba hulgaliselt ideid ja plaane ning me ei suuda oodata, kuni saame need ellu viia.