estwärts

Teisipäeva õhtul istuvad Lukas, Anton ja Lola tule ees. Lukas ja Anton loevad õhtulehte, Lola häälestab kitarri. Hagen – see olen täna mina – istub samuti seal ja kirjutab blogiartiklit, justkui me polekski kunagi ära olnud. Oleme tagasi Rihulas ja peaaegu kogu augusti jooksul on blogis jälle regulaarselt uusi sissekandeid. Me ei avalda täna veel kõiki oma suuri plaane selleks aastaks. Aga nii palju võib öelda, et kui eelmine ehituslaager keskendus peamiselt katuste parandamisele ja võsa niitmisele, siis sel aastal keskendutakse rohkem infrastruktuurile nende katuste all ja tekkinud niitudel.

Talgud on kestnud veidi alla 24 tunni, kuid tegelikult on juba palju rohkem rääkida. Me alustasime ettevalmistamisega juba talvel ja kohtusime mitu korda näiteks Vogelsbergis ja Werleshausenis. Päris peale hakkasime aga alles reedel: Hagen saabub ICE-rongiga Marburgi – isegi õigeaegselt. Kuna tal on lisaks seljakotile ühes käes veel raske kott täis kaableid ja elektritööriistu ning teises käes mitu värskelt kingitud purki moosi, tulevad Anna, Lola ja Anton talle rongijaama vastu, enne kui nad järsust mäest üles suunduvad, kus asub ühiselamu, mille elanikest pooled on ühingu liikmed ja mis on samuti meie peakontor. Siia on viimastel nädalatel saabunud arvukalt pakke. päikesepaneelid, spetsiaalselt meie jaoks ehitatud kaitsmekarp ja jaotuskast, annetatud ahi, suur pakk petrooli ja lampide tahke, väikeste kuulutuste kaudu leitud tööriistade aare ja uus külmik. Eriti kaks uut gaasipliiti ajasid pakkide kättetoimetaja meeleheitele. Marburgi ühingu liikmend on kõik need uued soetused ja annetused juba hoolikalt inventariseerinud, märgistatud, nummerdatud ja kaalutud ning asjad ootavad meid elutoas.

Laupäeva hommik algab ühise hommikusöögiga ja sel ajal, kui Lola ja Hagen teevad veel mõned viimased sisseostud, pakivad Lionel, Anna ja Anton elutoast kastid järelkäru peale, mis homme Eestisse sõidab. Lõpuks mahub kõik täpselt ära, nii et peale mahub veel kate ja turvavõrk ning järelkäru koormus ei ületa lubatud piiri. Õhtul sööme veel kord: kartuliviilud, ahjus küpsetatud köögiviljad, küpsetatud feta, oliivid ja jogurtikaste. Ja mustad nõud lähevad nõudepesumasinasse. Niivõrd head ja mugavat toitu ei saa me nüüd pikkaks ajaks!

Pühapäeva hommik, veerand üheksa: istume autos, meie taga on 700 kg järelkäru ja pagas. Tagumisel istmel ei ole ainult uus külmik, mis on täis kofeiini sisaldavaid karastusjooke, puuvilju ja juustu. Ka kaasreisija sõidab esimesed kilomeetrid kaasa. Meil on ees 2000 kilomeetrit läbi viie riigi: Saksamaa, Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Liigume hästi edasi, on ju pühapäev. Meie taga ilmub politseiauto ja jälitab meid paar minutit kiirusega 80 km/h. Ega nad meie koormuse kinnitamisel viga ei leia? Siis sõidavad nad meist mööda ja oleme kindlad, et näeme paar tunnustavat pilku. Lõunasöögi sööme veel Saksamaal, pärastlõunal oleme juba Poolas. Aga Poola on suur. Kogu pärastlõuna, hiline vahetus kuni kella 23-ni, öövahetus kuni kella 2-ni ja siis veel teine öövahetus kuni kella 5-ni hommikul kuni me lõpuks Breslau, Varssavi ja Suwalki mööda sõidame ja piirile läheneme. Pissipaus ja kiire leivapala tanklas kusagil Kaliningradi, Leedu ja Valgevene vahel. Veoautojuht soovib meile pärast lühikest pilku meie numbrimärgile Ida-Euroopa aktsendiga „Guten Appetit!”. Ja veidi enne poolt kuut sõidab Anton, kes tahtis päikesetõusu ajal sõita, meid lõpuks üle piiri Balti riikidesse. Poola on lõpuks selja taga! Paljud tunnid audioraamatuid ja õudne raadio-seeria koos kofeiiniga ja hea vahetuste graafikuga, mis võimaldas kõigil paar tundi magada, aitasid meil öö hästi üle elada.

Ülejäänud tee tundub olevat vaid kiviviske kaugusel. Eesti on vaid paar sajandikilomeetrit eemal, see läheb kindlasti kiiresti. Ja nii seisame esmaspäeva õhtul kell 18 Rakvere raudteejaamas ja võtame peale Lukase, kes on bussiga ja rongiga kohale jõudnud. Pool tundi hiljem tervitab meid Rihulas Georg, kes on meie jaoks telkimisplatsi juba niitnud. Saame kohe sisse kolida. Milline võit võrreldes eelmise aastaga! Siis on veel üks väike üllatus: Rihulal on naabrid, pooletunnise jalutuskäigu kaugusel on abielupaar ehitanud kena suvila koos ilusa aiaga. Meid tervitatakse soojalt ja loodame, et saame üksteist paremini tundma õppida.

Enne kui saame sooja toitu valmistada ja eelkõige jälle kohvi juua, peame homme Marju ja Jaani juurest gaasiballoonid tooma. Ja nii möödubki tänane teisipäev: sõidame treileriga ringi, rebime uksed lahti, pühime kööki, puhastame riiuleid, pakime karbid lahti ja paneme asjad paika, paneme telgi üles ja ehitame tuleaseme, mitte külma, vaid sääskede vastu. Need on jälle tagasi, aga sel aastal oleme me valmis. Kuidas täpselt? Sellest räägime mõne päeva pärast. Kohtumiseni!